Richardi vaatenurk:
Laagri kolmanda päeva hommikul oli õhus elektrit. Nagu vett ja voolu täis pilved peade kohal võisid laagrilisedki enda südametes tunda harilikust enam särtsu. Ah õige! Esiväravasse on oodata ju tähtsaid külalisi üle vabariigi. Juba eelmisel õhtul käidi noorte hulgas küsimusi korjamas, et selgitada välja, mida küsiksid nemad kõrgematelt otsustajatelt, kui neil selleks võimalus antaks. Laagrilised enda päevakava sellest segada ei lasknud, sest vaja oli ära proovida kogu kava, mida eelmisel päeval olid näinud-katsunud-proovinud teised pooltuhat pead. Kui nüüd saaks veel taevased jõud nõusse oma vihmakraane kinni keerama…
Ega läinudki kaua kui meie palveid kuulda võeti. Tilgad asendusid valguskiirtega ja nii sai esimeste kohale jõudnud huviliste hulgas võõrustada Pärnu abilinnapead, Kaitseressursside Ameti, Päästeameti ja Kaitseministeeriumi inimesi. Päris kirju seltskond! Käidi suurte silmadega ringi, saadi ülevaade toimuvast ja sooviti noortele edu. Visiit kiire ja korralik. Arusaadavatel põhjustel tekitas neis furoori suurlaagri riigikaitsemooduli osa. Kahtlemata võtsid nad siit kaasa inpiratsiooni tulevikuks küll ja veel.
Lõunal sõitis peaväravast sisse härra president Alar Karis isiklikult. Vahetust kogemusest saab lugeda allpool blogija Kerstini mälestustest. Olgu vaid välja toodud, et enne lahkumist anti härra presidendile võimalus ka Spektri sotsiaalmeediakontosse “häkkida” ja kirjutada mõned read laagri osalejatele. Kirskiks tordil kiikas õhtul Jõulumäele kaitseminister Hanno Pevkur. Minister jõudis kõikidesse all-laagritesse, klõpsutas ühispilte nii et tolmas ja andis takkaotsa sütitavad kõned ülesrivistatud poolakatele ja hiljem kõigile laagrilistele. Ahjaa, vastas ju temagi meie küsimustele! Kes otsib, see kindlasti leiab sotsiaalmeediast videointervjuu. Mis kõiki päeva jooksul läbi käinud külalisi ühisel iseloomustas? Kõigi lahkujate silmis võis vilksamisi märgata kadedat pilku – peab vist ikka järgmine kord neilegi aegsasti telgid püstitama.
Kerstini vaatenurk:
Päev oli tõeliselt tegus ja emotsioonidest tulvil, saades teada, et mul on au intervjueerida meie Vabariigi Presidenti, valdas mind esmajoones kerge paanika ja samas elevus ühekorraga. Õnneks andsid meie armsad noored eilse päeva jooksul teada, mida nad sooviksid presidendilt teada. Minu roll oli need küsimused lihtsalt vokaalselt formuleerida. Tähtis hetk saabus päeval kell 15.00, kui president saabus šikilt oma mustas Audis laagrialale. Võtsime ta särasilmil vastu ja juhatasime esimesse tegevuspunkti, kus valmistasime koos kaevikuküünlaid, president küll teatas, et on varem ka midagi taolist juba meisterdanud, aga sellest hoolimata võttis väljakutse vastu. Sellele järgnes ringkäik all-laagrites ja tegevuspunktides, kus tutvustasime laagris toimuvat lähemalt. Seal see intervjuu aset leidiski. Päike lõõmas taevas eredalt ja käsi kergelt võbeles mikrofoni presidendi poole suunates. Peagi sain aru, et tegemist on väga muheda persooniga, kes suhtleb vabalt, olles oma olemuselt igati meeldiv tüpaaž. Intervjuu purgis, pinged maas, jätkasime teekonda teistesse tegevuspunktidesse, näiteks T-särgi meisterdamise töötoas kingiti talle mitme meeskonnaliikme poolt valmistatud värvikirev särgike. Sel hetkel tõdesin, et ta on üks meist ja oskab siiralt vaimustuda väikestest asjadest.
Intervjuu juurde tagasi tulles, sain ma presidendi kohta nii mõndagi toredat teada. Näiteks küsimusele “Mis on su lemmik magustoit?”, vastas president, et ta pole suurem asi magusasõber, eelistab igal juhul ennem head lihatükki kui kooki. Kuid tõi siiski välja, et jäätis ja šokolaad maitsevad talle ikka. Samuti pajatas ta loo oma nooruspõlve laagriseiklusest, kui käis pioneerilaagris, olles korraga kaks kuud järjest kodust eemal. President tõi välja, et kõige tüütum oli päeval magamine ja vanemate poiste krutskid, kes julgustasid teda eterniiti lõkkesse viskama, millele järgnes teadupärast korralik reaktsioon.
Meie vägevad noored tegid end soojaks ühistantsuga, Taukari loo saatel, häälestades end õigele lainele, sest Spektri üks enim oodatuimaid hetki päädis kolmapäeva õhtul, kui lavalaudadele laekus Terminaator. See on ikka hämmastav, kuidas üks bänd suudab erinevaid põlvkondi nii tulihingeliselt kõnetada ja siduda. Minu vanemad fännavad Terminaatorit, mina armastan neid ja tean enamus laule unepealt, pluss nüüd nähes uut põlvkonda bändi saatel üles kasvamas, tõi mulle ausalt öeldes kerge heldimusnoodi küll hinge. Poisid on tõelised legendid ja suudavad ka selge peaga laval lammutada. Kindlasti oli noorte üks lemmikumaid “Ajateenija”, “Juulikuu lumi” ja vana hea “Carmen”. Neid vankumatuid pärleid nende repertuaaris ikka jagub, homme on ilmselt meist nii mõnigi hääletu. Seal noorte vahel hüpates tundsin seda hingest kaasa elamist ja täiel rinnal nautimist – lihtsalt nii ilus!
Hetk, mil bänd lavalt lahkus, seadsid usinamad sammud kiirelt bändibussi kõrvale, et autogrammid välja meelitada. Paraku olid kavalad bändimehed end vaikselt organiseerinud pisut eemal asuvasse majja, mille ukseesine täitus seda avastades sadade noortega. Kõik ootasid kannatlikult, millal saabub nende õnnehetk ja nad saavad lõpuks kauaoodatud autogrammi oma all-laagri rätile, märkmikku, särgile vms. Läks ikka aega ja ei midagi, lõpuks tegin lastele ettepaneku võtta vaikselt viisijupp üles, millele järgnes kohene reaktsioon ehk “Juulikuu lumi”. See kõik oli täiesti hämmastav, kõik need kümned Terminaatori kontsertid, kuhu mu jalg oli seni sattunud, kahvatusid selle fännide armee ees! Milline pühendumus ja kambavaim! Lõpuks ometi, sealt nad tulid – meie oma Jaagup Kreem ja bändi pesamuna René Puura, kes olid pehmelt öeldes šokeeritud sellest massist, kes kõik soovisid saada oma osa, hoolimata sellest asusid nad kiirelt tegutsema, aga loomulikult kõigini nad ei jõudnud. Loodan, et meie suured fännid ei ole naba põhjani pettunud ja saavad tulevikus siiski oma autogrammi!
Teksti autorid: Kerstin Käärik ja Richard Lemendik