Suurlaager Spektri esimene päev algas tõelise pauguga – tühermaa, mis veel hetk tagasi oli vaikne ja lage, täitus nüüd sirguvate telkide ning naerukilgetega nagu seened pärast vihma või siis pigem seened enne vihma. Busside konvoi näis lõputu ja sellest väljusid särasilmsed seiklejad, kes olid valmis veetma oma elu parima suve. Paistis justkui ükski ilmataadi ähvardus meid ei puuduta, telgid järjest paljunesid päikse paistel, õhk oli täis mõnusat suvesoojust ning troopilist niiskust.
Seiklushimulised noored sammusid telkla peatänaval nagu kõrbes kulgev karavan, uhke varustus seljas. Maagiat lisasid nende ümber hõljuvad seebimullid, mis lisasid mõnusat atmosfääri. Kui telgid kord püsti, kostitati äsja saabunud noori lõunasöögiga, mille menüüst võis leida hakkliha-köögivilja supi, kohupiimakreemi ja banaani – tõeline energiapomm enne tegevusterohket avatseremooniat. Need noored ei tulnud siia lihtsalt aega veetma – nad olid valmis lõbutsema, lõimuma ja looma uusi sõprussuhteid.
Laagriplatsil ei läinudki kaua, kui lust sai hoo sisse. Palli mängimise ja patsipunumise kõrvalt käis samal ajal elav plaanide meisterdamine, nagu oleksid nad paika panemas strateegiat tähtsaks missiooniks. Naer, elevus ja ootusärevus täitsid paksult õhu, muutes selle juulikuu päeva alguse unustamatuks. Igaühel neist noortest on oma lugu ja unistused, mis on valmis sulama üheks ilusaks mälestuseks seiklusest. Laagri püstitamise pani pausile korraks krutskeid täis vihmasahmakas, mis viimaseid saabujaid armutult tervitas. Õnnelikud olid need, kellel varjualune juba püsti oli. Taevataat ilmselt mõtles, et oleks vIinge meie argipäeva muremõtted vihmaga maha pesta, et saaks puhtama meelega seiklustele vastu astuda. Pealegi, ega me tuhksuhkrust pole!
Kui vihm oli lõpuks taandumas, seadsime sammud telklast pidulikule avatseremooniale. Kodutütred ja noorkotkad astusid oma pidulikes vormides kindlalt rivis, justkui triumfeeriv väesalk, valmis vallutama suve. Avarivistus algas pidulikult liputoomisega ja hümn kostus läbi õhu, tuues südameisse tunde ühtsusest ja pidulikkusest. Tervitussõnad andsid omalt poolt kodutütarde ja noorkotkaste peavanemad ning teised tähtsad instantsid, kellel on olnud laagri õnnestumisse tohutu panus. Eeskõnelejad rõhutasid, et sellest seiklusest tuleb võtta maksimum ja ilmast ei maksa end lasta heidutada. Tundus, nagu oleksid nende sõnad taevastele otsustajatele muljet avaldanud, sest õhtu edenedes muutus olukord paremaks.
Kuna laagrisse on laekunud ligi 1200 tulihinge (täpsemalt 1020 osalejat on paigutatud telklasse ja meeskonda kuulub 146 üritusse panustavat täiskasvanut). Tõenäosus, et keegi saab just täna aasta võrra vanemaks, kõlas üsna tõenäoliselt. Seega saimegi rõõmsalt kõik koos laulda sünnipäevalaulu meie oma Julia Gurjevale, kes on rohelise all-laagri telgivanem. Palju õnne veelkord sünnipäevalapsele! Seejärel algas lustakas droonisessioon, kus noortel paluti naeratada laialt taeva poole, et vaadata sügavale kaamerasilma. Pärast seda haarasid nad oma all-laagrite rätid ja lehvitasid neid kõrgel pea kohal, muutes laagriplatsi kirevaks värvimereks – kollased, sinised, rohelised ja punased rätid lehvisid rõõmsalt suvebriisis.
Mõne aja pärast suundusime õhtusöögile, kus pakuti kana-bloffi, mahlase värske kapsasalatiga. Kirsiks tordil said magusasõbrad pintslisse libistada kosutava kohukese. Kõht täis ja meel hää, sai uue hooga liikuda edasi ühistegevuste kallale – kes mängis palli, kes õppis uusi tantsusamme, ja seda kõike kambakesi. Noori kõnetades, jäi kõrvu repliik: “Vihm sakib ja loodame, et rohkem ei tule!” Ega ta mõnus pole tõesti, kui jalanõud läbi vettivad ja telgis valitseb niiskus. Õnneks saab ahjudega ikka mõnusa sooja sisse kütta. Samuti uurisin ka noortelt, kuidas laagrimenüü meeldib. Selle kohta tuli erinevaid arvamusi: poistele enamasti läks kogu kraam vägagi kaubaks, mõnelt neiult tuli paar kriitilisemat nooti. Kõige tähtsam on vast see, et keegi ei poeks tühja kõhuga põhku. Paljud noored on ka endale väikest maiuspala kaasa varunud, et nautida oma lemmikuid, võib-olla ka mõne uue sõbraga jagada head ja paremat.
Tore, et kaua oodatud ja pikalt planeeritud Suurlaager Spekter sai lõpuks avapaugu. Päev, millesse mahtus kamaluga erinevaid emotsioone. Sisetunne ütleb, et see kõik on alles algus ja pulli hakkab veel saama! Laager, hoia alt! Tulemas on üks meeletu ja unustamatu suvenädal. Nagu Nublu ütleks – “Elu parim elu!” või hoopis Taukar oma värskes suvehitis – “Neid suvesid, mis raisatud me tagasi ju kunagi ei saa!”. Need härrad teavad, millest laulavad – võtame neid siis kuulda ja tehtagu sama! Pikutamiseks leiame aega terve ülejäänud aasta. Teeme nendest ööpäevadest oma unistuste aja ja elame täiel rinnal!
