Kui esimesed unised näod laagri teisel hommikul pead telgiuste vahelt välja pistsid oli päike neid paari poolpilve tagant juba säravalt tervitamas. Võib vaid ette kujutada, kui põnevad eelmise päeva sündmustest inspireeritud unenäod just silmist hõõrutud olid. Nii mõnelgi magamist tublisti kärpinud hilisõhtune laagrimelu sai lõpuks ometi hakata uuel kuupäeval uue hooga lahti rulluma. Kes teeb, see jõuab, teavad kõik.
Hommikupudru ja võisaia maitsed veel suus tangotamas tatsati lendleva kergusega vastu päevakavale. Kõik need laagri- ja riigikaitsemoodulid, õppepunktide vahel roteerumised ning mängud koos tantsudega veel sinna otsa! Teravama silma või kaameraobjektiiviga võis taustal vilksamisi märgata ka varakult enesekindlate nägudega rööprähklevad korraldajaid-juhendajaid, kes ennastohverdavalt taldadele tuld andsid. Kärsalõhnast polnud haisugi.
Siinkirjutajal oli õnne peale sattuda ühistantsu vihuvatele noortele, kes entusiastlikult Karl Erik Taukari 2013. aastal ilmunud debüütsingli “Seitsme tuule poole” järgi liikusid. Tegemist võis olla alles harjutamisega millekski eesolevaks, ent asjaosalistel näis asi eos käpas olevat. Palavalt armastatud blogija Kerstin Käärikuga keset niidetud põlde viljaringe tõmmates sai veendutud, et liitlassuhete sobitamiseks brittide ja pranstlastega on nooremad pädevad – koos prooviti peale žgutte ja sõdurivarustust, taustaks ülemveebel Harkmanni kaugelekostuvad käsklused. Quelle chance!
Polnud vaja kaugele kiigatagi kui sotsiaalmeedikuid kutsuti juba järgmisesse sündmuspaika. Sel korral sai tunnistada noorinimeste meisterlikkust padrunihülsside võtmehoidjateks võlumisel. Võibolla leidub siinses hookuspookuses lahendus riigikaitse eelarve puudujäägile? Järgmiseks lisati igatahes lumivalgete t-särkide ellu värve – terve hoov sai täidetud tundideks Coco Chanel’ide ja Ralph Lauren’itega, kes lasid lendu maandumisvarustuseta loovuslennukid. Lähedal asunud alal õpetasid elupäästjad aga oma elutarkusi. Siinkohal sügav kummardus vaprale vabatahtlikule neiule ja ta hoolivale emale, kes on eeskujuks meile kõigile ja näitasid ilmekalt, kui palju tänu võivad sajad pead võlgneda vaid paarile kangelasele.
Kui hülsid libisesid igale sepale mälestuseks taskusse, siis küünalde valamisega oli pisut teisiti. Ukrainlastel aitavad peagi pimedal ajal pisutki valgust ja lootuskiiri levitada laagriliste tuttuued vahapõletid, mida sahinate sõnul satuvad Spektri laagri kolmandal päeval inspekteerima ja oma käega täiendama ka Eesti Vabariigi president ja kaitseminister. Loodetavasti puhkavad nende sohvrid enne ilusti välja – teed on siin kilkavaid fänne ja järske kraaviäärseid täis. Ühesõnaga on, keda oodata!
Kibekiire (ent sellegipoolest maitsva!) lõuna järel leidis aset link-up meediamaagidele appi tõtanud kodutütarde Lisetti ja Kädi-Lii’ga, kellega asuti ülisalastatud sotsiaalmeedia infooperatsioone arutama. See on äraütlemata äge, kui noored näitavad initsiatiivi ja löövad ajalooliste ürituste õnnestumisse kaasa – andku Taara vaid, et tulevikus huviliste kätemeri kasvab. Üleüldse võib üks laagri korraldustiimi liige tunda end kui sigivasse-sagivasse sipelgapessa veerenud samblatükk, mis kiirgavaid emotsioone päikesepaneelina talletada võtab.
Kümnete noortejuhtide ja sadade päevast veel mitte väsinud suvenautlejatega koguneti Märt Agu fantastilisele tantsusimmanile, mille väliskülalised võisid segi ajada kohalike maailmakuulsa tantsupeoga. Ja seda ei saa neile ometi ette heita – pildid räägivad enda eest! Pimeduse laskudes oli aeg hiilida tagasi telki, et saaks loetud tundide pärast avada riidest ukse uutele kogemustele.
Unes näeme!