Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis kuluks tunde. Täna, kui Spekter on jäänud seljataha, on emotsioonid jätkuvalt ülihead. Aga teen lühidalt. Spekter 2024 planeerimine ja heas mõttes sebimine algas juba ammu enne seda, kui meie osalejatel võis olla mõte, et kas 2024 on see aasta, kui legendaarse nimega üritus päriselt toimub. Ja meie rõõmuks see osutus tõeks. Seljataga pikk planeerimine ja mida lähemale saabus kuupäev 01. juuli 2024, seda suuremaks läks ka minu närv. Saabusime alale üks päev varem, et noorte saabumise ajaks oleks kõik valmis. Nagu sipelgad pesas, aga kõik sai püsti õigeaegselt, sest käed pani külge kogu meeskond ja suuresti Madise (meie tagalaboss) juhtimisel said asjad tehtud. Ootusärevus suur ja õhtusel koosolekul sai läbi arutatud veel viimased detailid selleks, et kogu saabumine oleks sujuv ja probleemideta. Ja siis ta algas…
Saabumisaeg oli planeeritud kell 10.00, esimesel kuupäeval, esmaspäeval… Ärevus lendas minujaoks lakke kui kuulsin raadiosaatjast, et kell ei olnud veel isegi 9, kui juba tuli julgeolekubossu Kristo lause: “Esimene noor on alal!”. See kinnitas mulle, et nüüd see algas… Aeg möödus üsna sujuvalt ja meie köögiboss, tatratädi Merlin, majandas toitlustusalal, et noored ja kogu personal saaks päeva alustada maitsva kõhutäiega. Ja tõsi on, Jõulumäe köögitiim tegi imet. Ma olin veendunud, et saame toitu, mida ma nimetan ködiks, millest saab söönuks, aga maitse on pole suurem asi… Aga MA EKSISIN! Toidud olid maitsvad ja esialgsed mured portsjonite suuruse üle timmiti paika. Personal eesotsas Liisiga registreeris järjest noori laagrisse. Kõik osalejad said kirja ja numbrid suurenesid. 100, 200, 300 jne, kuniks kell oli peaaegu 12, kui liikusin rattaga saabumisalale, tuli personalibossult mulle lause: “Alar neljakohaline number on täis!!!”. Teate, mis see tähendas? 1000 noort! TUHAT! Võimas number…
Kristlin, Andreas, Eda ja Tarmo võtsid all-laagrite bossudena kõik noored, naeratus näol, vastu. Saabus avarivistuse planeeritud aeg… Ilmaboss oli seekord meil määramata ja seoses sellega tegime otsuse, et liigutame avarivistust tunni võrra edasi. Staabis toimetas suurem hulk inimesi, kes kõik hakkasid kas puusaluu tunnetusest ennustama või internetiavarustest otsima, mis kell kraanid kinni keeratakse ja kas meie lootus tund hiljem alustada ikka on pädev või mitte. Õnneks oli. Ja siis see aeg saabus…
Avarivistus…
Seisin improviseeritud laval ja vaatasin, kuidas noored tulevad… ja tulevad… ja tulevad. VÕIMAS tunne, kui aus olen! See pikk planeerimise periood oli seljataga ja nüüd on nad siin. Lipp sisse toodud, hümn lauldud, peavanemate ja maakaitseringkonnaülema tervitused kuulatud, oli minu kord. Klomp oli kurgus, sest see tunne oli ülivõimas ja vastutus tegelikult suur. Ilusad jutud räägitud, head soovid laagriks kaasa antud, liikusid noored tagasi laagrialale ja laagrimelu võis alata. Noorte seas liikudes ei näinud ma ühtegi mossis nägu ja see süstis lootust, et mingi vihm meid ei murra. Õhtused tegevused olid puhtalt all-laagribossude pärusmaa ja mina ütlen ausalt, et neil õnnestus see väga hästi. Kuna nad kõik olid mulle tegelikult enne üritust võõrad ja teadsin ainult neid nägupidi, kinnitas see mulle, et õiged inimesed teevad õiget asja.
Teine päev
Meie väljaõppeboss Kristel ja tema abi Siim – puhas nende päev. Aga mitte ainult, kokku kolm päeva väljaõppe korraldatud tegevuspunkte ja vastutus megasuur. Aga TUGEVAD juhid teevad asju südamega ning peenemad probleemid lahendati lennult. Tohutu abi oli Pärnumaa ringkonna noorteinstruktorist Aina Tarvisest, kes kogu laagri jooksul sõitis erinevatel põhjustel Jõulumäe ja Pärnu vahel maha 800 km. Targemad, vaadake, kui palju kilomeetreid kahe asukoha vahel on, ja siis saate aru, mitu korda tuli sõita. Päris karm number…
Noorte võimalus külastada riigikaitsemooduli ja laagrimooduli punkte ning nende otsene tagasiside oli positiivne, seega Siim ja Kristel said võib-olla oma südamesopis rahulikult hingata ja protsessi nautida. Mida nad loomulikult ei teinud, sest muretsesid ikka veidi, kas ja kuidas. Kuigi nende näod seda eriti reeta ei tahtnud, siis mina lugesin sealt välja siiski rahulolu.
Päev möödus linnutiivul ja oli aeg valmistuda õhtuseks programmiks. Meie programmiboss Kirsika ja tema abi Gerly olid kohale kutsunud sellise mehe nagu Märt Agu. Tunnistan ausalt, selle mehe aura on suurem kui ka kõige võhikum inimene eales arvaks, aga ta tuli lavale ja, uskumatu, aga tõsi, sõrmenipsust kõik tantsisid. Märt ees ja teised järgi. See oli parim vaatepilt senimaani. Saabus öö ja hinges oli kerge ärevus, et kui kaks päeva möödas ning kõik on hästi, siis kolm on veel.
Kolmas päev
Noorte osa oli sarnane eelmise päevaga ja oli teada, et täna saabub palju suuremaid ja väiskemaid tähtsaid isikuid. Hommikul esimesena olid kohal Päästeameti, Pärnu linnavalitsuse, Kaitseministeeriumi ja Kaitseressursside Ameti isikud. Sai räägitud maast ja taevast ning mis kõige olulisem, ma loodan et kõik nad läksid sealt ära teadmisega, et noortele tuleb isamaa armastus ja kaitsetahe süstida sisse kohe, mitte siis, kui on hilja. Ja seda armastust ja tahet neil noortel jagub.
Jalutuskäik laagrialal ja õppemoodulis. Siim tutvustas, mis toimub riigikaitsemoodulis ja oli aeg meie esimesed külalised ära saata. Mõned tunnid pausi ja siis saabus minu jaoks kõige tähtsam isik. Võtsime viisakalt kokku lepitud seltskonnaga joonele ja meie ees peatus auto, millel numbrimärk puudus ja selle asemel oli riigivapp. Saabus president Alar Karis.
Tervitussõnad antud ja vastu võetud, liikusime laagrialal ringi. Tegime kaevikuküünlad, tutvusime riigikaitsemooduliga ja liikusime juba pisema seltskonnaga ruumi, kus lasime presidendil nautida kohvi, kerget kehakinnitust ja meeldivat vestlust meiega, ja eelkõige noortega. Kuna presidendi päevakava on tihe, siis oli teada kellaaeg 18.10. See on viimane hetk, kui president peab liikuma uutele ülesannetele. See aeg tiksus halastamatult lähemale ja oligi aeg president ära saata. Õnneks vahejuhtumeid ei olnud, mis oleks muretsema pannud.
Teada oli, et tunnikese pärast saabub viimane külaline – kaitseminister Hanno Pevkur. Temaga liikusime kõigepealt sööma. Üheaegselt noortega sai pakutud ka ministrile sama toitu, mida me ise sööme. Mõistlik mote. See, et sa oled minister, ei tähenda, et sinu õhtusöök on kullapuru ja teemantid. Nad on täpselt samasugused inimesed, nagu meie – kui pakutakse makarone, siis nad seda ka söövad.
Ministriga laagriala üle vaadatud ja jutud räägitud, oli aeg liikuda lava juurde, sest oodata oli TERMINAATORIT. Aga enne seda oli minu jaoks üks südamlikumaid hetki laagris. Kristeli korraldatud õppepunktist õpitud ühistantsimise peaproov ja sooritus. SEE ON PÄRISELT KA ÜLIM VAATEPILT, KUI NOORED JA VANAD TANTSIVAD KOOS SAMA EESMÄRGI NIMEL: et aeg oleks mõnusalt sisustatud ja näidata, et ma päriselt suutsin selle selgeks saada. Suur aitäh, Kristel ja kõik need tantsuõpetajad! Isegi mina õppisin tantsu selgeks, aga kahjuks ei osalenud ühistantsimises… keegi ju pidi vaatama ka seda.
Ühel hetkel oli aeg käes ja Terminaator oli laval. See päris Terminaator Jaagup Kreemiga eesotsas. Seesama, kellele olen näppu visanud juba kaua aastaid. Noored ja vanad nautisid ja ühel hetkel oli aeg õhtule joon alla tõmmata. Jäänud oli kõigest kaks päeva… Hinge hakkas saabuma kergelt kurbus, sest iga asi peab ükskord lõppema.
Eelviimane päev
Päev, kus noori oli näha kõige vähem, aga ikka heas mõttes. Noored olid mööda maailma laiali. Tuletõrjeolümpia – müts maha selle läbiviija ees. Käisin ise seal kohal ja meeleolu oli koguaeg positiivne. Võistlusmoment soodustab seda.
Improteater – tee või tina, aga see oli naljakas ja noored said ise kaasa lüüa, andes ette fraase või liigutades näitlejaid. Improteatri ajal juhtus aga see, mis oli planeeritud avarivistuseks. Taevast kostus tuttavlik müra ja üle staadioni tegid madallennu meid kaitsvad teraslinnud. Ja see tunne on uhke, ihukarvad võttis püsti. Meie pärast olid need lennukid seal, meie pärast! 😉 SUUR AITÄH, SIIM!
Fotojaht – tegevus, kus noored said ennast proovile panna ja ma usun, et mõnigi sai sealt uue vaate pildistamisele. Kogu laagriala oli sellesse hõivatud ja sigimist-sagimist jagus igale poole.
Kaugemal Urissaare karjääris aga kirjutati kaitsetahe isamaa külge. Selleks, et igaüks saaks aru, miks me seda teeme. Pildid sellest on võimsad.
Päev hakkas lõpule jõudma ja saabusid meie viimased külalised. Sõjaväebänd Ameerikamaalt Marylandi osariigist, kes esitas igasugu Swifti lugusid ja muud head. See bänd suutis noored kaasa tantsima panna esimesest sekundist. Kuna nendele on kuupäev 4. juuli iseseisvuspäevaks, siis juhtidega vormistasime neile selleks päevaks tähtedest õnnesoovid ja õigel hetkel tõstsime need üles. Sellest kohast, kus ma seisin, oli näha, et neile päriselt ka läks see südamesse.
Nende esinemise järel jagati välja erinevad tiitlid noortele ja läbiviivale personalile, kes millegagi silma paistsid. Personalist said tiitlid Triinu ja Aina. Triinu sellepärast, et ta suutis terve laagri aja kõigi ja kõige pärast muretseda. Aina aga selle eest, et ta oli nagu sipelgas, jubedalt sahmis ringi ja tegi kõik selleks, et pisikesed errorid, mis ikka sellise suure asja puhul juhtuvad, oleks kiiresti kõrvaldatud.
Aeg tiksus halastamatult ja oli aeg õhtu üllatuseks – lavale oli oodata DJ-d. Kui nüüd täpne olla siis amatööre. 😀 Päeval tehti kiire 20-minutiline koolitus, kuidas laule vahetada ja muud olulist, ning siis nad lavale lendasid. Silver Tamm ja Ave Proos! Loodan, et peavanema amet jääb ikka prioriteediks. DJ värki võib teha, kui rasked ajad või vaja fun’i teha. Kuna mina ja kindral olime järgmised, kes DJ-pulti astuvad, siis leppisime eelnevalt kokku, et meie soojendusesinejad ei löö latti taevasse. Tagantjärele võin öelda, et soovitasin kindralil nendega esmaspäeval tööl vestelda arusaamisest latti taevasse löömise kohta. Üritasin kogu aja jooksul lugeda, mitu lugu neil mängitud ja ühel hetkel tuli mulle kõne, et nüüd on aeg. Liikusime kindraliga lava taha ja tunnistan ausalt, närv oli päris suur. Päris kindlasti ka kindralil, sest meie jaoks oli see mugavustsoonist väljatulek.
Aga laval me olime ja üks lugu teise järel mängitud, noored lava ees hüppamas ja mina oma kidura eneseväljendusega üritamas veel rohkem noori kaasa hüppama saada. Vanuritele üritasin meelde tuletada, et neil ei tohiks põlved veel haiged olla… Aeg aga tiksus ja tiksus. Iga pidu saab ükskord otsa. Viimaste lugude ajal olid amatööralgajatest DJ-d laval juba neljakesi. Pidu lõppes ja noored hakkasid siblima laagriala poole. Minul emotsioonid taevas ja pean tunnistama, et noored oskavad närvi ka vanal peerul maha võtta, kui vaja. Kiitus teile.
Saabus öö. Viimane öö. Hinges ärevus ja kui noorte laagrist lahkumine oli läbi räägitud, istusin tükk aega öösel üleval, sest teadsin, et see saab läbi. Kahjuks või õnneks, pigem kahjuks.
Viienda päeva hommik
Hommikusöök söödud ja laagriala kokkupakkimine juba käis. Sarnaselt avarivistusega oli oht, et lõpurivistusel külastab meid ilmavana oma nutvate pilvedega. Lubasin korraldajatele, et annan kell 8 vastuse, kus ja mis vormis rivistus toimub. Viivitasin kuni tundus, et söögialalt tulevatele inimestele see otsus meeldis.
Kibekiiresti vorm selga ja kell 9.30 staadionil. Rivistuse lõpus lipu välja viimiseks korraldused antud ja suunad räägitud, võis lõpurivistus alata. Noored ja korraldajad kogunesid ning kui korraldus “Valvel!” Spekter 2024 lõpurivistuseks oli antud, algas hümn. Seal ees seistes tunnistan ausalt, hinges oli veidi valus. Kahju, et see läbi saab, aga samas loodan, et noored on rahul. Kui tänud olid jagatud, kutsusin suurte aplauside saatel ette KÕIK telgipealikud ja korraldajad. Selleks, et noored näeks, kui palju inimesi on vaja, kes kõik ühes hingavad ja teevad ürituse just nii võimsaks, nagu see oli.
Aga mul oli varuks veel üks vimka… Kristo ja Airin viisid lipu välja ja siis oli aeg minu viimasteks korraldusteks. Selle laagri ühed alustalad, Siim ja Kristel. Kutsusin nad ette ja siis soovisin, et nemad ja kõik teised korraldajad tunneks, mida see mulle tähendab. Minu kallistusest on vähe, aga mul oli võimalus kallistama panna 1000 inimest korraga. Emotsioonid lõid valla ja pisaraid nägin palju. Mitte valust, aga kurbusest ja rõõmust.
Vaadake galeriist viimaste päevade pilte ja saate aru, mis ma mõtlen. Täna on juba teine päev ilma Spektrita ja minu hinges on ikka sama hea tunne. Viimane korraldus “Laager all-laagrite käsutuses!” ja siis tundsin ka ise, nüüd on kõik. Kurb…
Asjad kokku ja tuleb minna uusi plaane tegema. Noorte lahkumine oli väga sujuv ja kell 12.52 liikusid alalt ära viimased noored. Vaikus… vaikus, sest enam ei olnud melu ja kilkeid. Ainus, mis veel kostus, oli Madise korraldused “See sinna ja too tänna!”. Jaanus kimas ATV-ga ja asjad said masinale. Ja siis tagala alale, et viimased asjad ka masinatele mahutada.
Toimetasime seal Madise dirigeerimisel, kuni lõpuks sulgesime tagaluugi ja soovisime üksteisele head teed. Istusin ratta selga ja sõitsin koju. Hinges üheaegselt kurbus ja rõõm. Kurbus, et see läbi sai. Rõõm, et noorte näod olid naerul ja meeskond, kes oli selle ürituse taga, on rahul. See meeskond seal taga oli tohutu suur: meedikud, noored, julgeolek, personal, IT, tagala, programm, all-laagrid ja nende pealikud, staap… Usukumatu, aga tõsi. Need kõik inimesed on osake numbrist. 1234! Täpselt nii palju käis inimesi Spektri laagrialalt läbi.
Aitäh kõigile! Aitäh, Liia, et andsid selle võimaluse olla selle laagriülem! Aitäh, peavanemad! Ja eelkõige, aitäh, noored!
TE OLETE KÕIK VÕIMSAD!!!
Uute kohtumisteni!
Alar
Suurlaagri Spekter 2024 laagriülem