Silmad avades tabas mind ootamatu kurbus, mõistes, et kõik see siin hakkab tasapisi lõpusirgele triivima. See mõnus paik mändide all, mis on täis naeru, seiklusi ja sõprust, saab varsti ainult mälestuseks. Kuid selle teadmisega kaasnes otsus – täna tuleb võtta päevast maksimumi, et vältida pärast ilmajäämise tunnet. Teadsin, et iga hetk on hindamatu ja iga tegevus väärt naudingut, isegi tööpostil olles, mida siis veel meie armsad noored võivad tunda.. End voodist välja ajades, olin kindel, et see päev saab olema eriline ja tõepoolest, ees ootas tihe ja põnev programm. Noored astusid vastu uutele väljakutsetele – osad neist alustasid improteatrist, mis pakkus kõhutäie naeru, kes teab ehk soovi ka saada tulevikus näitlejaks.
Fotojaht osutus ootamatult populaarseks. See oli imeline võimalus jäädvustada kõike seda ilu ja rõõmu, mis meid ümbritses. Kaamerasilma kaudu nägime maailma teise nurga alt, märgates detaile, mis tavaliselt jäävad tähelepanuta. Ja need fotod – need jäävad meile alati meenutama seda erilist aega. Fotojahist võttis osa üle 200 noore laagriliikme, mis on vägev number. Usun, et siit saab alguse nii mõngi hobifotograafi karjäär. Seiklus jätkus, kui avanes võimalus laagrialalt väljuda ja asuda võistlustulle tuletõrjeolümpial ja lõputust liivakastist karjääris, kus meisterdati erinevaid sümboleid ja nokitseti ühisprojekti – KAITSETAHE parima tulemuse nimel. Esmalt sai olümpial pulsi taseme kenasti üles krutitud ja seejärel pakkus lõõgastavat kosutust teraapiline kunstiloome liivavallidel. Oli põnev näha, kuidas noored üheskoos väljakutsetele vastu astusid, üksteist toetasid ja koos loominguliselt toimetasid. Seda kõike kõrvalt jälgides, oleks tahtnud ise olla jälle see väike tüdruk, kes muretult liivast losse ehitab ja nende valmimisest ääretut rõõmu tunneb.
Selge oli see, et noortel siin liigseks pikutamiseks aega just pole, tempo oli üsna konkreetne ja meie kõigi ülesandeks jäi teistega sammu pidada. Selle kõige vahele mahtusid ühised kehakinnitamised, mis andsid vajalikku lisa energiat, et jõuaks õhtuseks peoks vapralt end lava ette sättida. Tänase päeva kindel hitt oli vana hea moosipall, mida magustoiduks pakuti, selline mõnus nostalgiline amps. Üldiselt tuleb tõdeda ja au anda meie kokatädidele, kes on meid kolm korda päevas, maitsvalt kosutava kõhutäiega rõõmustanud. Usun, et kõigil lastevanematel oli viie päeva võrra kergem argipäev.
Mida aeg edasi, seda kiiremini jõudis lähemale õhtune programm, kus meil oli au võõrustada Ameerikast pärit külalisi – koosseisu nimega 229th Army Band, kes tähistasid ühtlasi koos meiega oma riigi iseseisvuspäeva. Selle tarbeks, valmistas meeskond ette toreda täherea – HAPPY INDEPENDENCE DAY!, et külalised tunneksid end meie keskel hoitu ja erilisena. Hetkel, kui kõlas märguanne, siis kõik tõusid korraga püsti ja kõlas valjuhäälselt – elagu! Tegu oli ühe ülimalt kelmika koosseisuga, mis alustas Taylor Swiftiga, meelitades lava ette koheselt väiksemaid ja suuremaid swiftisid ehk Taylor Swifti suuri austajad. Samuti, võttis bänd vaevaks omandada ka mõned Eesti artistide muusikapalad. Nende esituses kõlas Terminaatorit kui ka Stigi ning Elina – “Goodbye to yesterday”, vankumatud hitid, millele loomulikult rahvas reageeris vaimustunult.
Õhtu maiuspala saabus pisut pärast bändi lõpetamist, sest lavale astusid meie noorteorganisatsioonide peavanemad – DJ Ave Proos ja DJ Silver Tamm, kes suutsid meie ihu ikka kenasti kuumaks kütta oma imeliste lauluvalikute, vajutades piisavalt tossukahuri nuppu, mikrofonist kostusid ergutavad hüüded ja puusad nõksusid nõtkelt muusikataktis. Puhas rõõm, et meie noori juhivad nii säravad isiksused, kes suudavad olla vajadusel konkreetsed ja autoriteetsed ning järgmisel hetkel hullutada masse lava ees. Kniks, kraaps ja aplaus selle eest, teie etteaste oli 10/10st! Sellega see õhtu loomulikult ei piirdunud, sest lava hõivasid järgmised tšempionid ehk siis DJ Ilmar Tamm & DJ Alar Tamm, jah-just! Lugesite õigesti, veel Tammesid, sellel laval, täpselt nii vägev meie organisatsioon ongi, sest meil on nii palju väeka nimega juhte, kes ei väsi oma lippu kõrgelt hoidmast! Nii saigi vägevalt tantsujalga edasi keerutatud tõeliste hittide saatel, isegi “Pedro, Pedro” kostus üle Jõulumäe nõlvade. Noored lihtsalt möllasid lava ees koos minuga!
Nagu iga hea, peab kord ka pidu ühel hetkel oma lõpu leidma, raskel sammul sai tantsuplatsiga hinges hüvasti jäetud, sest kätte oli saabunud viimase öörahu aeg meie suurlaagris. Aeg siin on möödunud justkui helikiirusel nagu täna üle lennanud Eurofighter hävitajad, mida oli õnn ootamatult tabada. Tundes korraga nii kurbust ja rõõmu, mõistan, kui väärtuslik on olnud iga hetk siin laagris. Olen tänulik iga naeratuse, iga uue tutvuse ja iga uue kogemuse eest, mille siit endaga koju kaasa võtan ja laiali jagan. Loodan, et kõik leidsid endale siit uusi sõpru, tuttavaid või hoopis õhkama panevaid kaaslasi. Kuulupoolest olevat kuuldud noormeest, kes oli rääkinud telefonis teisele osapoolele, midagi stiilis, et “Ma tulen siit koju oma uue tüdruksõbraga!” Igal juhul vägev, aga kel uute tutvuste loomine nii kaugele pole veel jõudunud, siis saavad ehk indu järgmisteks koosviibimisteks. Minu pisike salasoov on see, et kordades rohkem noori saaks sellise võimaluse nagu need imelised noored siin. Te olete õiges kohas ja ajate õiget asja, rõõm on olla üks puslejupp sellest suurust värvilisest pildist, mille nende viimaste päevade jooksul koos maalisime! Hoiame seda ilusat mälestust oma südames tähtsal kohal, sest teil on nüüd, mida meenutada ka palju aastaid hiljem! Mina tänan!
Teksti autor: Kerstin Käärik